Eesti keeles
In english По-русски
Uudised ja sündmused »

Välisminister Urmas Paeti ettekanne Riigikogus

07.12.2006

07. detsember 2006    

 

Lugupeetud esimees,
austatud Riigikogu liikmed!

 

Vastavalt kokkuleppele Riigikogu väliskomisjoniga on ettekanne pühendatud laienemise ja partnerluse teemadele ELi ja NATO naabruses olevate riikidega. Selles põimuvad Eesti välispoliitika jaoks üliolulised küsimused ja rõhud. Kuid mitte ainult see ei tee laienemisest ja suhetest naabritega meile esmatähtsaid valdkondi. Ülitähtsaks muudab selle eelkõige teadmine, et Euroopa piiride sees ja ka nende taga täna ning homme toimuv on Eesti ning kogu ELi ja NATO jaoks väga pikaajalise mõjuga. Seega - vale valik ja tagajärjed kestavad kaua. Valiku tegemisel tuleb aga ennekõike lähtuda väärtuste ja huvide tasakaalust, sise- ja välispoliitika suhtest, aga ka avalikust arvamusest. Ja sugugi mitte viimases järjekorras - vastutusest. Jõukama vastutusest kehvemal järjel oleva ees. Edasijõudnu vastutusest järelepürgija ees. Klubiliikme vastutusest liikmekandidaadi ees.

 

Austatud Riigikogu.

 

Olen ka viimastel kuudel kohtunud paljude kolleegidega ELi ja NATO naaber- ning partnermaades, integreerumist Lääne väärtusi kandvate organisatsioonidega oma rahva ja riigi suureks eesmärgiks pidavate riikide esindajatega. Mida meilt neis riikides oodatakse? Ennekõike tähelepanu, mõistmist ja toetust püüetele saada normaalseks turvaliseks demokraatlikuks riigiks. Mida meilt ei oodata – unustamist, üleolevat suhtumist, nendest väärtustest taganemist, mida me pärast iseseisvuse taastamist oleme kuulutanud ja teistele eeskujuks seadnud. Me teame probleeme, millega Ida-Euroopa ja Lääne-Balkani riikides maadeldakse ja meil on lahendusi, mida neis maades tunnustatakse ja püütakse kasutada.

Kui meie iseseisvuse taastamisele järgnenud esimene aastakümme möödus maailmas pinevuse vähenemise tähe all, siis praegu on rahvusvahelises elus üha rohkem pingeid ja väljakutseid. See paneb Eestit vaatama ka NATO ning Euroopa Liidu naabrusaladele senisest veelgi suurema tähelepanuga – on ju sealne rahu, stabiilsus ja demokraatia areng meile äärmiselt tähtis. Sest sedakaudu suureneb ka Eesti rahu ja stabiilsus.

25 päeva pärast on Euroopa Liidus ka Bulgaaria ja Rumeenia. Me tervitame neid ja soovime edu. Oleme valmis andma edasi oma kogemusi kõige keerulisemast liitumisjärgsest perioodist. Eesti on avanud saatkonna Sofias ja mõtleb esinduse loomise ajakava üle Bukarestis.

See on meile ka uus kogemus – esmakordselt oleme meie vanad olijad, kes vaatavad, mida uued endaga kaasa toovad. Esimesed meie ettevõtjad on neis riikides tegevust alustanud. Peame olema ka valmis, et Rumeenias ja Bulgaarias toodetud kaubad hakkavad varasemast enam konkureerima meie turul. Mida me ju vabasse kaubandusse uskujatena igati tervitame, sest see on meile niipalju kasu toonud. Eesti avab ka oma tööjõuturu Bulgaaria ja Rumeenia kodanikele kohe nende riikide liitumisel. Nii nagu me ootasime ja ootame samasugust käitumist ka enda suhtes teistelt liikmesmaadelt.

Eestile on Euroopa Liidu edasine laienemine nii euroopalike väärtuste järgimise kui ka huvide küsimus. Euroopa Liidu laienemine on suuresti mõjutanud rahvusvahelist elu tervikuna – sellega on laienenud rahu ja stabiilsuse ala Euroopas ja tugevnenud Euroopa Liidu hääl rahvusvahelistes suhetes. Laienemine mõjutab Euroopa Liidu edukust globaalses majanduskonkurentsis ning laiendab euroopalike väärtuste ala. See tähendab tõhusamat tegevust sõdade ja muude konfliktide ennetamisel ning demokraatia ja inimõiguste edendamisel maailmas. Euroopa Liit tegutseb täna maailmas, kus tugevneb Aasia roll ja kus senisest aktiivsemalt tegutseb Venemaa. Kui aktiivsed poleks ka Euroopa Liidu üksikud liikmesriigid või nende grupid, sealhulgas suuremad liikmesriigid, tänapäeva maailmas jääb sellest sageli väheks. Selleks et rahvusvahelises elus sündmusi oluliselt mõjutada, on vaja kasutada kogu veerandsaja liikmega ühenduse potentsiaali ja kollektiivselt tegutseda. Eesti astub järjekindlalt välja ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika tõhustamise eest ning EL on loodetavasti õppinud eelmise kümnendi Balkani sõdade algusperioodi kibedast kogemusest, kus liikmesriikide suutmatus kokkuleppele jõuda viis tragöödiani. Samuti on hilisajaloost pärit teine negatiivne näide, mis puudutab Iraagi sõja eelseid lahkhelisid ja kokkulepetele mittejõudmist. Sellist otsustamatust me Euroopa Liidus enam näha ei taha.

Loomulikult peab iga laienemissammu nägema kogu ELi arengu kontekstis ja hindama selle mõjusid väga erinevatele valdkondadele. Nädala pärast arutab Euroopa Liidu Ülemkogu laienemisega seotud hoiakuid ja meelsusi.

Möödunud kaks ja pool aastat on muidugi lühike aeg viimase laienemislaine põhjalikumaks ja teaduslikumaks hindamiseks. Euroopa Komisjoni maikuus avaldatud esmane analüüs oli aga selgelt positiivne. 2004. aastal liitunute areng on kiirem ja me võtame järele vanadele olijatele. Kui Eesti rahvuslik kogutoodang elaniku kohta ostujõudu arvestades oli 1996.aastal Eurostat-i andmetel 34,8% praeguse 25-liikmelise liidu riikide keskmisest tasemest, siis aastal 2004 ületas see 50% rajajoone. Viimaste andmete kohaselt olime mullu 57% tasemel ja kohe saame üle ka 60% piirist. Uued liikmesriigid on hästi üle võtnud ELi ühisreeglid. Nii oli siseturgu käsitlevatest aktidest selle aasta juulis vanadel liikmesriikidel rakendamata 2,2% ja uutel 1,5%. Me oleme suurendanud liikmesriikidele ühisest turust saadavat efekti ja aidanud firmadel oma positsioone tugevdada. Viimastel kuudel on olnud näha ELi kui terviku arengutempo kiirenemist ja majandusanalüütikute arvamuse kohaselt on juurdekasvus oma osa ka laienemisel.

Samas on raske panna 2004. aastal liitunute õlule täiel määral vastutust nende nähtuste eest, mis meie tihedamat integratsiooni takistavad - euroalaga ühinemise edasilükkumine, tööjõuturu avanemise aeglus ja samuti Schengeni ala laiendamisel tekkinud raskused.

Laienemine ja suhted naabritega testivad nii meedia, poliitikute kui kõigi kodanike valmidust jääda kindlaks väljakujunenud ja kokkulepitud väärtustele. Sellel sügisel on rahvusvahelises meedias ilmunud kriitilise alatooniga artikleid uute liikmesriikide kohta. Muret tuntakse nende sisepoliitilise ebastabiilsuse üle, kurdetakse majandusliku arengu aeglustumist mitmes riigis. Sageli üldistatakse ühe või teise riigi probleemid kõigile uutele liikmesriikidele, mis paraku kahjustab ka nende riikide kuvandit, keda esile toodud mured ei puudutagi.

Vajakajäämistest tuleb rääkida, kuid mitte ühepoolselt, alusetult üldistades ja üledramatiseerides. Soravalt virisedes, üht kontinendi osa teisega vastandades, populistlike loosungitega esinedes jäetakse tähelepanuta laienemisest tulenev hea, mis on ometi oluline kogu Euroopale. Uute liikmesriikide inimeste elu on kahe aastaga selgelt paremaks läinud, keskkond on puhtam, paljudes riikides on väga kõrge arengutempo ja välisinvesteeringute sissevool. Neist ja muudest headest uudistest peaks kõrvuti õigustatud muredega samuti rääkima. Rääkima sellest, kuidas Euroopa Liidu laienemine on teinud Euroopa paremaks kõigile eurooplastele.

Samas ei ole laienemispessimismis midagi uut. See on seotud mõistetava inimliku ettevaatusega. Kohati on tegemist ka hirmuga uute ja ehk mitte nii tuttavate ja vaesemate ühiskondade ees, kust nähakse ohte harjumuspärasele stabiilsele heaolule. Aga isegi  edukate ja rikaste  Rootsi, Soome ja Austria liitumise ajal 11 aastat tagasi leidus neid, kes väitsid, et uute liikmete vastuvõtt pole põhjendatud, sest Euroopa ei olevat selleks valmis.

Euroopa Komisjon avaldas 8. novembril teatise „Laienemise strateegia ja peamised väljakutsed 2006-2007” ja eduaruanded kandidaatriikide ning selleks saada võivate riikide kohta. Komisjon on leidnud õige lähenemise – laienemine peab jätkuma ja ühtlasi tuleb selle kvaliteeti omandatud kogemuste põhjal tõsta. Võetud kohustused tuleb täita ja samas olla ettevaatlik uute võtmisel.

Need kohustused hõlmavad praegu teatavasti käimasolevaid liitumisläbirääkimisi Horvaatia ja Türgiga, kandidaadistaatust Makedooniale ning Euroopa perspektiivi teistele Lääne-Balkani riikidele. Aga samal ajal peame silmas, et Kopenhaageni ülemkogul, aastal 1993, võttis Euroopa Liit kaudselt kohustuse kõigi Euroopa riikide ees – neil kõigil peab kriteeriumite täitmisel olema võimalus ühendusega liituda. Siin väljendubki tugevama vastutus kehvemal järjel olija ees.

Nagu Euroopa Liidus juhtub, on liikmesriikides hakatud Komisjoni lähenemist käsitlema erinevate rõhuasetustega. Kellelegi on seal sisalduv ettevaatlikkus ajend vältida uusi otsuseid, teistele vajadus edasisi otsuseid põhjalikumalt ette valmistada. Meile on valik selge – Eesti on olnud ja jääb järjekindlaks edasise laienemise pooldajaks. Detsembri ülemkogu peab kindlasti saatma meie naabritele signaali, et laienemise rong liigub. See volinik Olli Rehni poolt kasutatud võrdluse rong puhib küll teinekord ja seisab mõnes jaamas kavandatust kauem, aga ta liigub.

Laienemine on seotud kõigi teiste Euroopa Liidu suurte protsessidega, muu hulgas on uute liikmesriikide vastuvõtmiseks vaja leida lahendused institutsioonidega seotud küsimustele. Soome poolt üleeile 16. riigina ratifitseeritud põhiseaduse lepingu jõustumise korral algse ajakava kohaselt poleks siin suuri muresid olnud. Täna ma ei hakkaks selle dokumendi saatusel pikemalt peatuma – arutluste raskuskese jääb uude aastasse. Euroopa Komisjon leiab, et institutsionaalsed muutused peaksid olema tehtud enne järgmise uue liikme ehk Horvaatia vastuvõtmist. Meie arvates on hea tahte korral kõik küsimused lahendatavad. Näiteks on võimalik Horvaatia vastuvõtmisega seotud institutsionaalsed küsimused lahendada liitumislepinguga.

Euroopa identiteet ühendab endas geograafilisi, ajaloolisi ja kultuurilisi elemente. Euroopa Liitu määravad eelkõige tema väärtused. Iga põlvkond leiab oma lähenemise. Ühte muutumatut Euroopa identiteeti pole olemas, see on pidevas arengus ning koosneb riikide ja inimeste identiteetidest. Reformid Euroopa idaosas ja sidemete süvenemine Euroopa Liiduga toovad siin tulevikus kindlasti kaasa olulisi muutusi. Eesti on kogu aeg rääkinud, et Euroopa Liidule ei tohiks kuulutada mingeid fikseeritud laienemise geograafilisi rajajooni. Sest kui EL saadab tulevikus liikmeks soovijatele signaali, et uks on kinni, siis võivad teisele poole jääjad teha valiku, mis võib olla Euroopale ohtlik ja kahjulik.

Me soovime laienemise jätkamist, kuid ühtlasi on oluline integratsiooni edasine süvendamine. Siin ei ole ületamatut vastuolu kas üks või teine. Eesti töötab koos partneritega selle nimel, et EL lepiks kokku ja viiks ellu uusi samme ühisturu edasiarendamisel, keskkonnaküsimustes, võitluses kuritegevusega, tarbijakaitses ja muudes valdkondades.

Samas vaadates avaliku arvamuse uuringute tulemusi, näeme, et Euroopa Liidus tervikuna väheneb toetus laienemisele ja selle vastaste arv suureneb. Tänavu kevadel oli laienemise poolt 45% ja vastu 42% Euroopa Liidu kodanikest. Eestis ja muudes uutes liikmesriikides oli toetus edasisele laienemisele selgelt kõrgem kui vanades - kogunisti 66%, sealhulgas Eestis 50%. See on loomulik ja paneb meie õlule ka kohustuse senisest enam tõestada laienemise edukust ja selle jätkamise vajadust. Tõestada nii sõnadega – tutvustades 2004. aasta laienemise edulugu – kui ka tegudega. Käitudes ise küpse ja koostöövalmi liikmesriigina.

Edasise laienemise puhul tuleb Euroopa Liidul tagada vastuvõtuvõime, sealhulgas institutsioonide, ühispoliitika ja eelarve valmisolek. Integratsioonivõime on juba definitsiooni järgi ainult ELi puudutav, seega paratamatult isekas mõiste. Praegu vajame aga Euroopas vähem isekust ja rohkem hoolivat vastutust kontinendi ja kogu ülejäänud maailma suhtes. Meile on integreerimisvõime küsimus tempost, mitte sellest, kas laieneda või mitte. Just nii leiti ka suvisel ülemkogul.

Praegu on laienemisrongi vahejaamadeks olnud sõlmitavad assotsiatsioonilepingud liituda soovijatega. Nendes märgitakse liitumisperspektiiv, nähakse ette koostöömehhanismid, kaubandussoodustused ja muu. Real Lääne-Balkani riikidel on ka stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingud, mis pakuvad liitumisperspektiivi. Samas on Euroopa Liidul olemas partnerlus- ja koostöölepingud, millel selget seost võimaliku liitumisega pole.

Ainult liikmelisuse perspektiiv, ka siis, kui see on ajaliselt kauge, annab kindlust kandidaatriikide reformide täielikust ja pöördumatust euroopalikkusest. Ning potentsiaalsed liituda soovijad tunnevad väga täpselt ära, kui neile kasvõi kauge liitumisvõimaluse pähe mingit aseainet pakutakse. Kui ELiga liitumise perspektiiv kaob, siis võib paraku eeldada ka olulisi negatiivseid muutusi pettunud riikide poliitikas.

Euroopa Komisjoni eduraport liitumisläbirääkimisi pidava Horvaatia edenemise kohta teel Euroopa Liitu näitab nii saavutusi kui ka vajakajäämisi. Teame omast käest, kui keeruline on läbirääkimiste see etapp, kus paljud küsimused on riigis alles lahendamisel. Horvaatia on tundnud elavat huvi meie kogemuste vastu erinevates eluvaldkondades. Tegemist on ka meie suurima ekspordi sihtriigiga Lääne-Balkanil, kuigi see on mahult ikka veel tagasihoidlik. Erinevatel foorumitel on Horvaatia liitumisega seoses räägitud aastatest 2009-2010, kuid ametlikult on EL edaspidi valmis konkreetsetest tähtaegadest rääkima alles üsna kõneluste lõpu eel. Loodetavasti saab veel sel kümnendil Horvaatiast ELi 28. liige.

Türgi liitumisläbirääkimisi hinnates tuleb lähtuda Euroopa Liidu ühistest strateegilistest huvidest. Läinud aasta 21. septembri deklaratsioon Türgi kohustusest rakendada Ankara protokolli rakendusala kõikidele liikmesriikidele sealhulgas Küprosele andis selleks suunised, nähes ette ka läbirääkimisi pidurdavaid asjaolusid. Edasises tulekski meie arvates lähtuda eelkõige selle deklaratsiooni kirjatähest ja vaimust. Seega peab EL reageerima Türgi vajakajäämistele Ankara protokolli ellurakendamisel, kuid see reaktsioon peab olema kohane ega tohi viia läbirääkimiste katkemiseni. Ankara protokolli rakendamisega otseselt seotud peatükkide mitteavamine läbirääkimisteks on õige reaktsioon. Selliseid peatükke on meie hinnangul kolm - vabakaubandus, tolliliit ja transport. Tõsised arutelud algavad selle üle eelseisval ELi välisministrite kohtumisel ja pole välistatud, et ka sellele järgneval tippkohtumisel.

Türgis viimastel aastatel tehtud reformid ja muudatused on seda riiki juba lähendanud Euroopa Liidule ning demokraatlike ümberkorraldustega tuleb ka jätkata. Kõnelused Türgiga kestavad tõenäoliselt kümme või enamgi aastat, kuid kõneluste eesmärgis peab olema kindlus ka Türgi jaoks. Läbirääkimiste jooksul paraneb kindlasti teineteisemõistmine ELi ja Türgi vahel ning ühiskonnad jõuavad kohaneda mõttega Türgist kui ELi võimalikust liikmest. On selge, et see Türgi, mis aastate pärast kõneluste edukal lõppemisel Euroopa Liiduga liitub, pole tänane Türgi ja kaugeltki mitte Türgi, mida tundsime viis või kümme aastat tagasi. Türgi vastamine ELiga liitumiseks vajalikele tingimustele on suur võimalus ka kristliku ja islami kultuuri- ning usuruumi sõbralikuks lähendamiseks ning ühiskondade oluliselt paremaks teineteisemõistmiseks. Türgi arengute oluline näide on, kuidas demokraatia, islam ja sekulaarsus saavad edukalt koos eksisteerida. See, kuidas Türgil läheb ja milliseks see riik muutub, mõjutab ka teisi riike ning arenguid nii Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas kui Kesk-Aasias, kes jälgivad toimivat tähelepanelikult. Türgi on ELile ka oluline võimalus energiatarnete marsruute mitmekesistada.

Rääkides Lääne-Balkanist, siis siin on tegu Eesti välispoliitikale olulise piirkonnaga. Paari aasta eest võis see tunduda soovmõtlemisena, kuid praegu hakkab meiepoliitika ka reaalseid vilju kandma. Suhted tihenevad – olin aasta alguses Makedoonias ja Kosovos, suvel Bosnias ja Hertsegoviinas. Montenegro välisminister käis enne sealset referendumit Eestis, täna on Eesti külaline Makedoonia välisminister. Meid külastasid Albaania ja toonase Serbia ja Montenegro välisminister.

On rõõmustav, et eelmisel aastal sai Makedoonia ELi kandidaatriigiks. Kuigi lähiajal Makedooniaga liitumisläbirääkimisi ei alustata, on oluline, et kandidaatriigi staatus saavutati. Teades praegusi arengusuundi nii Serbias kui ka Kosovos, on kandidaadistaatus Makedooniale ja kogu regioonile oluline stabiliseeriv faktor, mis aitab vaadata positiivselt tulevikku ning vältida neid vigu, mis viisid riigis 2001. aastal konflikti tekkimisele. Makedoonia soovib paljuski Eesti kogemustest õppida nii NATOle kui ka Euroopa Liidule lähenemisel, samuti infotehnoloogia arengu vallas ning Eesti on siin oma abi andnud. Sümpaatselt ambitsioonikas on Makedoonia püüe saada Balkani majandustiigriks.

Sel suvel tekkis Euroopa kaardile uus riik – Montenegro. Eesti oli esimene riik, kes sõlmis diplomaatilised suhted Montenegroga. Samuti oli Eesti esimene riik, kelle suursaadik andis üle oma volikirjad Montenegro presidendile. Miks? Sest me teame omast käest, kui oluline oli meile see, et meid kiiresti võrdväärse riigina tunnustataks. Montenegro on Lääne-Balkanil kiirelt arenemas ja võimalused Eesti-Montenegro nii poliitiliste kui ka majandussuhete arenguks on väga head. Euroopa Liit on lõpetamas Montenegroga kõnelusi stabilisatsiooni ja assotsiatsioonilepingu üle ja loodetavasti jõutakse varsti kokkuleppe allakirjutamiseni. See avaks ka Montenegro ees liitumisperspektiivi.

Regiooni võtmeriike on Serbia. Selles riigis seisavad ees parlamendivalimised, millel on oluline tähtsus riigi edasistele valikutele ja välispoliitilisele seisundile. Arvestagem ka meeleolusid, mis on kujunenud Kosovo tuleviku läbirääkimiste ja Montenegro eraldumise taustal. ELi ja NATO raames on tähtis Serbiaga sidemete edasine arendamine. Nii on näiteks oluline võimalikult kiire viisalihtsustuslepingu sõlmimine, sest üle kolmveerandi noortest serblastest pole ühtki ELi liikmesriiki külastanud. Ja liikumise piiratus tekitab trotsi. Samas jäävad üles rahvusvahelise üldsuse nõuded Serbiale koostööst rahvusvahelise endise Jugoslaavia sõjakuritegude tribunaliga. Riia tippkohtumisel kutsuti Serbia, aga samuti Bosnia ja Hertsegoviina ning Montenegro osalema NATO rahupartnerluse programmis ning see on nähtav samm NATO riikide huvist sealse piirkonna edasise positiivse käekäigu suhtes.

Eesti jätkab panustamist piirkonna erinevatesse ELi ja NATO operatsioonidesse. Kosovo staatuse lahendamine on lõpusirgel, kuigi selle sirge lõpuosa – keeleliselt paradoks, poliitiliselt paraku mitte - võib endaga kaasa tuua mitmeid kurve. Kui Kosovo staatus saab otsustatud, siis ei kao rahvusvahelise kohaloleku vajadus kusagile ning ka meil tuleb edasise kohaloleku osas otsused teha. Mitte väiksema tähtsusega on ka NATO ning ELi tegevus Kosovo ülesehitustöös, kusjuures põhirõhk langeb siin just Euroopa Liidule. Selge on aga, et algav ELi tsiviilmissioon peab sealse NATO missiooniga väga sujuvalt koos töötama.

ÜRO erisaadik Martti Ahtisaari on seadnud eesmärgi üles ehitada Kosovo, kus kõigil kogukondadel on võimalik väärikalt koos elada. Samas ei ole kõnelused Kosovo tuleviku osas Belgradi ja Priśtina seisukohti kuigivõrd lähendanud. Siiski on lähema paari-kolme kuu jooksul, mis on Serbia valimiste kavandatuga võrreldes hilisema toimumise tõttu küll hiljem, kui algselt kavandatud, oodata Ahtisaari ettepanekut Kosovo edasise staatuse osas.

Samamoodi on järjekindel Eesti suhtumine ka Bosniasse ja Hertsegoviinasse ning Albaaniasse. Kõigile neile on vajalik jätkuv ja selge Euroopa Liidu perspektiiv, sest ainult see annab võimaluse regiooni normaalseks arenguks ning vanade erimeelsuste unustamiseks.

NATO tippkohtumisel Riias antud sõnumid Lääne-Balkani riikidele peaksid julgustama neid nii NATOle, aga ka Euroopa Liidule lähenemiseks rohkem pingutama. Teame ju omast käest, kui tihedalt tegelikult on omavahel seotud integratsioon kahe olulisema Lääne väärtushinnanguid kandva organisatsiooni - NATO ja Euroopa Liiduga.

See on ka üks põhjustest, miks Eesti soovib sisukat dialoogi ja koostööd NATO ja Euroopa Liidu vahel ning ka igapäevast koordineerimist. Lõppude lõpuks jagatakse samu väärtusi ja täna 19 ning uuest aastast 21 liiget on ka ühised. Euroopa Liidu ja NATO koostöö tähendab koordineeritud tegevust operatsioonidel nagu Afganistan ja Kosovo ning poliitilise dialoogi süvendamist. NATO ja Euroopa Liidu dialoogil on oluline osa transatlantiliste suhete arengus tervikuna. Seetõttu tuleb NATO ja ELi vahel arutada lisaks operatsioonidele ka julgeolekuohtusid strateegilises tähenduses – näiteks energiajulgeolek, terrorism ja tuleviku julgeolekuohud. Meie jaoks ei ole Euroopa Liit ja NATO konkurendid, vaid teineteise toetajad ja täiendajad.

Lugupeetud Riigikogu!

Tagasi Euroopa Liidu, täpsemalt selle naabruspoliitika juurde, mis sai alguse samal ajal viimase laienemisega. EL on huvitatud turvalisest, stabiilsest ja õitsvast naabrusest, mis järgib selliseid väärtusi nagu demokraatia, seaduste ülimuslikkus, head valitsemistavad ja inimõigused. Selle poliitikaga hõlmati Ukraina, Moldova ja piiratud ulatuses Valgevene, samuti kolm Lõuna-Kaukaasia riiki ja kümme Lähis-Ida partnerit. Naabruspoliitika raames arendatakse nende riikidega tihendatud koostööd poliitika, majanduse, julgeoleku ja kultuuri vallas. Naabruspoliitikat viiakse ellu tegevuskavade kaudu iga riigiga eraldi, neid on seni sõlmitud 11. Euroopa Komisjon tegi 4.detsembril avaldatud teatises kokkuvõtteid naabruspoliitika senisest käekäigust ja esitas rea ideid selle tugevdamiseks.

Naabruspoliitika on seotud ka tuleviku laienemistega, kuid selles pole midagi automaatset – laienetakse ikkagi sinna, kus seda soovitakse ja kus on täidetud Kopenhaageni kriteeriumid. Seega ei tohiks naabruspoliitikat vaadata kui liikmelisuse perspektiivi alternatiivi, ta võib mingile riigile olla tee liikmelisuseni, aga ta võib seda ka mitte olla.

Naabruspoliitika on üks Eesti prioriteetidest ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Meile on olulised nii naabruspoliitika ida- kui ka lõunasuund. Ent enam kompetentsi ja võimalusi panustada on meil just ELi idanaabrite suunal ning pöörame erilist tähelepanu Gruusiale, Moldovale ja Ukrainale. Kõrvuti kahepoolsete suhete arenguga on oluline ka mitmepoolne koostöö, sealhulgas ettepanek hakata pidama Euroopa Liidu ja Ukraina, Moldova ning 3 Lõuna-Kaukaasia riigi regulaarseid välisministrite kohtumisi.

Siiski peaks EL tegema selles valdkonnas senisest rohkem. See puudutab nii kaubavahetuse edendamist, reisimise lihtsustamist, suuremat panustamist külmutatud konfliktide lahendamisse. Eesti arvates on Komisjoni ettepanekud hea alus edasiliikumiseks.

Samas on uute demokraatiate toetamisel oluline ka ELi ja USA koostöö. Et siin tegevusi koordineeritaks ning ka sõnumid oleksid üksteist toetavad ja samalaadsed, eesmärgiga kujundada neis riikides tugev tsiviilühiskond. Kusjuures oluline on toetada nii demokraatlike väärtuste juurdumist kui majanduse arengut, sest ilma demokraatlike väärtusteta võib majandustegevuse tulemus paraku olla ulatuslik korruptsioon.

Euroopa Liidu üks strateegilisi partnereid on Venemaa. Pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga on suhetes Venemaaga avanenud mõningad lisavõimalused. Mitmetes valdkondades saab rääkida heast koostööst, kuid ühtegi olulisematest Eesti ja Venemaa suhete poliitilistest probleemidest pole siiski õnnestunud kõrvaldada. Venemaa ei taha paraku tunnistada Eesti arengu seisanud Nõukogude okupatsiooni kui ajaloolist tõsiasja. Meile teeb ka muret äärmuslike rühmituste aktiviseerumine Venemaa poliitilises elus ning demokraatia ja inimõiguste olukord.

Eesti ja Venemaa kaubavahetus on märgatavalt kasvanud, samas on sellega kaasas käinud ka mured. Näiteks kalatoodete ekspordi puhul. Samuti tekitavad  ikka ja jälle muret autode pikad järjekorrad kahe riigi piiril, mis puudutab paljude Euroopa Liidu riikide autovedajate huve. Siia võime lisada probleemid Poola liha, Norra lõhe, Gruusia ja Moldova veini, mahla ja mineraalveega ning hoiatused Euroopa Liidu kaupade impordi suhtes pärast 1. jaanuari, kui Bulgaariast ja Rumeeniast on saanud ELi liikmed. Peatselt Maailma Kaubandusorganisatsiooniga liituvale riigile ei tohi kaubandusküsimused olla mingite poliitiliste eesmärkide saavutamise vahend ja EL peab neis küsimustes toetama oma surve alla sattunud liikmeid  ning aitama praegu lahendada Poola lihaekspordi ja Eesti  kalatoodete ekspordiga tekkinud tõrkeid.

Samuti teevad muret Venemaa hoiakud riikidesse, kes on valinud eesmärgiks oma ühiskonna demokratiseerimise ja tsiviilühiskonna arengu. Kui näiteks Gruusia, Moldova ja Ukraina soovivad olla avatud ühiskonnaga demokraatlikud riigid, siis peaks see olema ju ka Venemaa huvides. Iga riik peaks soovima oma naabriteks stabiilseid rahumeelseid demokraatiaid.

Eesti peab väga oluliseks, et Euroopa Liit tugineks Venemaaga suheldes oma väärtustele ja sisemisele ühtsusele ega tooks väärtusi ohvriks pragmaatilistele huvidele. Venemaa on tugev partner ja Euroopa Liidu ühtsus on väga tähtis huvide tasakaalu seisukohast. Paraku näeb ka EL igapäevasel suhtlemisel Venemaaga raskusi nii koostöös energia valdkonnas kui kaubanduses Venemaaga. Eelkõige on siin mängus just väiksemate liikmesriikide mured. Seetõttu töötab Eesti selle nimel, et Euroopa Liidu ja Venemaa läbirääkimised uuendatud partnerlus- ja koostööleppe üle saaksid alata võimalikult kiiresti. Väga oluline on siin ELi ühiste seisukohtade loomine ja ka nende hoidmine.

Äsjase Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise tulemuste poolele jääb ELi lennufirmadele 2013. aasta lõpuks Siberi ülelennutasude järkjärgulist kaotamist käsitlev kokkulepe, millest saavad kindlasti kasu ka Eesti reisijad. Kevadel alla kirjutatud viisalihtsustamise ja tagasivõtulepingud Venemaaga ootavad jõustamist. Need dokumendid vastavad Eesti huvidele ja lihtsustaksid paljude meie kodanike reisimist.

Helsingis toimus 24. novembril ka tippkohtumine põhjamõõtme asjus, kus olid esindatud Euroopa Liit, Venemaa, Norra ja Island. Kiideti heaks põhjamõõtme raamdokument ja poliitiline deklaratsioon. Edasine koostöö peab loomulikult arvestama Venemaa enda kasvavate võimalustega ja vastutusega – riik, mis kulutab suuri vahendeid oma julgeoleku sõjalisele poolele, peaks leidma neid ka keskkonnajulgeolekule.

See, et keset Euroopat on Valgevene näol jäänud viimane hall autoritaarsuse tsoon, on anomaalia. Pigem varem kui hiljem peab ka Valgevene ühiskond muutuma nii, et opositsioonijuhtide vangistamine nende vaadete pärast pole enam mõeldav, et noored inimesed ei pea pagema naaberriikidesse õppima, et inimesed ei pea kartma repressioone oma enda võimul olevate kaasmaalaste poolt.  Ja sellisteks muutusteks on Eesti selge tugi olemas.

Oleme üles ehitanud sellist Euroopa Liidu poliitikat Valgevene suhtes, mis aitaks kaasa demokraatia, seaduste ülimuslikkuse ja inimõiguste saavutamisele selles riigis. Valgevene saab praegu osa vaid piiratud hulgast naabruspoliitika projektidest, selle suhtes on kehtestatud piirangud. Euroopa Liit on abistanud Valgevenet Tšernobõli katastroofi tagajärgede likvideerimisel, toetame sõltumatut meediat ja Valgevenele suunatud raadio- ning telesaateid. Eesti on võtnud vastu üliõpilasi, kellele Valgevenes on õppimine muudetud võimatuks, valitsus on neile eraldanud stipendiumid.

21. novembril andis EL Komisjon Valgevenele üle dokumendi, milles esitatakse need Valgevenele kasulikud sammud, mis järgneksid Euroopa Liidu poolt, kui Minsk kinnitaks valmidust olukorra muutumiseks demokratiseerimise ja inimõiguste kaitse vallas. Eelkõige tähendaks see ulatuslikke Euroopa Liidu abiprogrammide avanemist naabruspoliitika raames tervikuna. Komisjoni dokumendis esitatakse 12 selget tingimust – demokraatlikud valimised, meediavabadus ja nii edasi. Valdkondadena, kus Valgevene saaks kasu oma poliitika muutumisest, on märgitud näiteks paremaid reisimisvõimalusi, uusi kaubandusvõimalusi, osalust transpordi- ja energiavõrkudes. Ütlematagi selge, et Eesti ootab koos teiste liikmesriikidega Valgevenelt konstruktiivset vastust.

Lugupeetud Riigikogu!

Eesti pooldab ka NATO laienemispoliitika jätkumist. NATO ja Euroopa Liidu paralleelsed laienemised on üheskoos jõuliselt ja pöördumatult muutnud Euroopa ning maailma poliitilist maastikku. Äsjasel Riia tippkohtumisel saatis NATO selge sõnumi – uks edasisteks laienemisteks on lahti. Tervitatakse seniste kandidaatide Albaania, Horvaatia ja Makedoonia jõupingutusi liikmekssaamise ettevalmistamisel. Alliansi järgmisel tippkohtumisel 2008. aastal võidakse kutsuda liitumisläbirääkimistele need riigid, kes täidavad saavutustepõhised standardid. Eesti pole kunagi oma põhimõttelise toetuse juures laienemisele unustanud kandidaatide kodutöö olulisust. Laienemine peab olema väga selgelt seotud kandidaatriikide edusammudega ja otsused peavad olema rajatud saavutatud tulemustele.

NATO kahe viimase laienemise korral oli seniste liikmesriikide poliitikute ja kohati ka valitsuste seas suuri kõhklusi. Mõnede meelest polnud kas kõik või mõned kandidaadid valmis täitma alliansi liikme kohustusi. Mõeldi, et uued liikmed võivad kaasa tuua sellise hulga erihuvisid ja kogenematust mis halvaksid NATO juhtimise. Võis kohata arvamusi, et ühe riigi kutsumine ja samas teise kutsumata jätmine võib tekitada suuri emotsioone ja probleeme nende omavahelistes suhetes. Mõnede arvates tuli Venemaalt kostnud kriitilisi avaldusi silmas pidades hoiduda Moskva väidetavast ärritamisest. Aga ometi tehti mõlemal korral otsused ära ja selles oli oma eriline roll suurima liikmesriigi Ameerika Ühendriikide seisukohal. Praegu räägitakse aga üsna üksmeelselt viimasest kahest väga õnnestunud laienemisest. Uued liikmesriigid on NATOs olnud kokkulepete saavutamisele kaasa aitajad. Ikka on meie eesmärk olnud olla osa lahendusest, mitte probleemist. Oleme olnud aktiivsed osalised erinevatel missioonidel ja operatsioonidel.

Ka Venemaa suunal on NATOl võimalik vaadata mõningatele edusammudele – näiteks mis puudutab NATO-Vene Nõukogu tegevust. Paraku ei ole Venemaa endiselt täitnud OSCE Istanbuli tippkohtumise otsuseid vägede väljaviimise kohta Gruusia ja Moldova territooriumilt. Moldova ja Gruusia omavad neis küsimustes paljude riikide toetust, kes peavad tähtsaks, et mõlema riigi territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust täielikult austataks. Seda kinnitas ka NATO hiljutine tippkohtumine. Venemaa vägede jätkuv kohalolek hoiab kinni ka külmutatud konfliktide lahendamist ja pärsib nende riikide arengut. Ma ei tea Euroopa Liidus ja NATOs jõude, kes oleksid valmis näiteks veel ühe Kaliningradi oblasti tekkimiseks Transnistria alale Moldovas.

Muutuvate jõuvahekordadega ja kriisiderohkes maailmas peab NATO nii uuenema kui ka laienema, tegema tihedat koostööd Euroopa Liidu ja teiste organisatsioonidega, arendama partnerlussuhteid riikidega, kes jagavad samu väärtusi, nagu Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea ja Jaapan.. Erinevate jõukeskustega maailmas peab NATO säilitama oma usaldusväärsuse nii põhimõttekindluse kui ka oma peaülesannete täitmisega. NATO on kõige võimsam kaitseallianss maailmas ja tema ees seisab samas väljakutse olla ka kõige kohanemisvõimelisem. Terrorismi- ja narkootikumidevastase võitluse ning looduskatastroofide likvideerimise võimekuse kõrval ei tohi unustada siiski ka algseid eesmärke ning põhimõtet üks kõigi - kõik ühe eest.

NATO uuenemine ja uutele väljakutsetele kohandumine kajastub ka mitmetes Riia tippkohtumise otsustes. Lisaks tippkohtumise deklaratsioonile võeti vastu kõikehõlmav poliitiline juhis (Comprehensive Political Guidance), mis on täienduseks NATO strateegilisele kontseptsioonile järgnevaks 10-15 aastaks ja oluliseks rajajooneks alliansi muutumisprotsessis. Kuulutati välja NATO kiirreageerimisjõudude täielik operatsioonivalmidus.

Mis puutub Eestisse, siis meie toetame ka NATO edasist laienemist kui põhimõtet tugevalt ning töötame selle nimel, aidates ja toetades potentsiaalseid liitujaid nii Lääne-Balkanil, Ida-Euroopas kui ka Lõuna-Kaukaasias. Oleme oma värske reformipagasiga liituda soovivatele riikidele oluline inspiratsiooniallikas.

Edasise laienemise aluseks peavad olema väärtused. Ma ei poolda piire Euroopa sees – piire seab eelkõige valmidus jagada väärtusi, võimekus ennast ette valmistada ja tõeline soov alliansis panustada. See tähendab muuseas ka pidevat poliitilist dialoogi meie partneritega. Me lootsime enda liitumise eel, et NATO on suurem ja pidevam liikmete poliitiliste arutluste foorum, kui ta seda täna paraku on.

Laienemise peamised mootorid on ka edaspidi liituda tahtvad riigid ise. Meil on praegu 3 kandidaatriiki: Albaania, Horvaatia ja Makedoonia. Eesti toetab igati nende ettevalmistusi. Muu hulgas toimub järgmise aasta veebruaris Tallinnas Balti harta ja Aadria harta välis- ja kaitseministrite kohtumine, kus kummagi piirkonna 3 riigi kõrval on esindatud ka Ameerika Ühendriigid. Kavas on saata kutsed ka Bosniale ja Hertsegoviinale, Montenegrole ja Serbiale.

Ukraina on arendanud NATOga küllaltki tihedaid kontakte, tänu intensiivistatud dialoogile teab NATO Ukraina probleeme ja Ukraina teab NATO ja selle liikmesriikide arvamusi. Ukraina ühiskonnas pole arutlused kaugeltki veel lõplike vastusteni jõudnud ja pärast praeguse valitsuse ametisseastumist ei küsi ta NATOlt liikmelisuse tegevuskava. Kui Ukraina otsustab siiski kindla ja ühemõttelise taotluse esitada ja teeb tegevuskava saamise nimel vajalikke reforme, siis me toetame seda soovi.

On hea meel otsuse üle tõsta NATO suhted Gruusiaga intensiivistatud dialoogi tasemele. See aitab Gruusial kiirendada vajalikke ümberkujundusi ja Eesti on omalt poolt valmis osutama abi ja toetust. Gruusia reformid ning rahu ja stabiilsuse nimel tegutsemine nii sisekonfliktide kui ka regionaalse stabiilsuse huvides kasvataksid usaldust NATO liikmete hulgas. Veenev edu neis küsimustes looks eeldused ka liikmelisuse tegevuskavani jõudmiseks. Äärmiselt oluline on rahvusvahelise üldsuse tugi Gruusiale ka territoriaalse terviklikkuse ning Vene vägede lahkumise osas.

Oluline on teha transatlantilisest integratsioonist huvitatud riikide toetamisel koostööd Ameerika Ühendriikidega. Neid küsimusi arutati USA presidendi visiidil Eestisse enne NATO tippkohtumist. Meil olid NATO arengu osas igati sarnased vaated.

Lugupeetud Riigikogu!

Eesti kahepoolses arengukoostöös on Ida-Euroopa riikidel oluline koht. Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava kohaselt on Gruusia, Moldova ja Ukraina meie prioriteetsed partnerriigid. Lisaks kahepoolsetele ettevõtmistele on häid tulemusi andnud jõupingutuste ühendamine kolmandate riikidega nagu Soome, Rootsi, Ühendkuningriik ja edaspidi, pärast hiljutistel kohtumistel räägitut võimalikult ka USA.

Gruusia abistamisel on Eesti käesoleval aastal taas koolitanud sealseid riigiametnikke, politseinikke, vanglaametnikke, seda nii iseseisvalt kui ka koos Soome, Islandi, ÜRO ning OSCEga. Jätkuvalt aitame Gruusiat meie Tiigrihüppe eeskujul kavandatud Hirvehüppe kava elluviimisel, kusjuures olulist rolli mängib e-Riigi Akadeemia. Iga aastaga tekib meil Gruusias juurde uusi kontakte ja me suudame tänu tihedale läbikäimisele osutada abi just seal, kus sellest on kõige rohkem kasu.

Koostöö Moldovaga sai hoo sisse alles hiljuti ja samas on selles meiega võrreldava suurusega partnerriigis võimalik meie tagasihoidlike vahenditega olulisi asju ära teha. Oktoobri lõpus külastasin Moldovat ja avasin Chisinaus Eesti aukonsulaadi. Ka seal koolitame ametnikke ning toetame koolide arvutitega varustamist. ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames toetab Eesti Euroopa Liidu piirivalvemissiooni EUBAM Moldova-Ukraina piiril, mille eesmärk on illegaalse kaubanduse tõkestamine ja piirivalve tõhustamine Transnistria piirilõigul. Eesti on panustanud sellesse missiooni 5 eksperdiga, kellest mitmega kohtusin oma visiidil Platonovo piiripunktis.

Ukrainaga teeme juba aastaid head koostööd. Uueks oluliseks teetähiseks kujuneb loodetavasti Ukraina presidendi eelseisev visiit Eestisse. Kuna tegu on suure riigiga, siis loomulikult peame koostöös osalemisel leidma just Eestile sobiva rolli muude riikide ja organisatsioonide kõrval. Jätkuvalt koolitame Ukraina riigiametnikke ja diplomaate. Kiievis soovitakse eriti näha meie vahetult Euroopa Liiduga ühinemisega tegelenud ametnikke.

Eesti esindatus prioriteetriikides on samm-sammult kasvanud. Lõppevasse aastasse jääb saatkonna avamine Gruusias ning meie diplomaadi tööleasumine Moldovas. Tegevusvõimalusi on parandatud ka Kiievi saatkonnas, mis Thbilisis saatkonna täie jõuga töö alustamise järel saab rohkem keskenduda Ukrainale endale ja Moldovale. Eesti esinduste võrgu arenemisel on oluline mõju ka meie võimalustele rääkida oma informatsiooni ja sammudega kaasa Euroopa Liidu ja NATO poliitikas selles piirkonnas. Samuti aitab see kaasa arengukoostöö projektides paremate tulemuste saavutamisele.

Lugupeetud esimees, austatud Riigikogu!

Meie riigi põhiseaduse preambulis toonitatakse, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See käib ka meie välissuhtluse kohta. Suhetes naabrusaladega on neid väärtusi vaja pidevalt meeles pidada. Selleks kohustavad meid head mälestused neist Eesti toetajatest, kes meid ka raskeimatel aegadel ikka edasi püüdlema julgustasid. Teiseks kohustab meid vastutus, millega kõnet alustasin – meil läks hästi, nüüd peame seisma ka teiste eest. Ja kolmandaks, sugugi mitte viimaseks – aateline poliitika, väärtuste järgmine, on kokkuvõttes ikka ja jälle osutunud ka kõige praktilisemaks, meie huvisid edendavaks poliitikaks. Selgete laienemispõhimõtete kindel järgimine toob meile kõigile parema, turvalisema, jõukama stabiilsema Euroopa ja maailma. Kel saab selle vastu midagi olla?

 

Tänan.

TopBack

© Eesti Suursaatkond Moskvas Malõi Kislovski pereulok 5, 125009 Moskva, Venemaa tel. (7 495) 737 36 40 , e-mail: embassy.moskva@mfa.ee