Eesti keeles
In english По-русски
Uudised ja sündmused »

Inimõiguste kohtu suurkoda pidas mobiiltelefonide pealtkuulamise regulatsiooni Venemaal meelevaldseks

08.12.2015


8. Detsember 2015 - 13:53

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17-liikmeline suurkoda tegi 04.12.2015 ühehäälse otsuse asjas Roman Zakharov vs. Venemaa (kaebus nr 47143/06), milles leidis, et Venemaa on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8 (õigus eraelu austamisele), kuna mobiiltelefonikõnede salajase pealtkuulamise regulatsioon Venemaal on meelevaldne.

Vene Föderatsiooni (VF) seadusandluse kohaselt on kõikidel mobiilioperaatoritel kohustus paigaldada seadmed, mis võimaldavad korrakaitseorganitel viia läbi jälitustegevust (operational search activities). Nii võimaldasid kõik mobiilioperaatorid kaitsepolitseil jt piiramatult ja ilma kohtu eelneva loata telefonikõnesid pealt kuulata. Kaebuse esitaja nõudis Venemaa kohtutes, et sellekohased seadmed kõrvaldataks ning et juurdepääs kõnedele oleks vaid selleks eelnevalt loa saanud isikutel. VF kohtud kaebajad nõudeid ei rahuldanud.

Kuna EIK 7-liikmeline koda loovutas pädevuse EIKi 17-liikmelisele suurkojale, on kõnealuses asjas suurkoja otsus esimene ja ainus. Kuigi EIKil ei ole pädevust hinnata riikide seadusandlust in abstracto, leidis EIK käesolevas asjas, et see kriteerium ei ole kohaldatav. EIK asus seisukohale, et kuigi kaebaja ei ole tõendanud, et tema kõnesid üldse on pealt kuulatud, saab teda siiski lugeda väidetava rikkumise ohvriks, kuna VF seadusandlusest tulenevalt ei olnudki tal võimalik kindlaks teha, kas tema õigusesse eraelu austamisele oli jälitustegevusega sekkutud või mitte. Kuna VF seadusandlus ei andnud isikule, kes kahtlustas, et teda on pealt kuulatud, mitte mingit võimalus selle peale kaevata, siis on rikkumise aluseks kõnealune seadusandlus tervikuna.

EIK märkis küll esmalt, et kõnede pealtkuulamisel oli VF seadusandluses seaduslik alus ning sellel oli ka õiguspärane eesmärk:  riigi julgeolek, ühiskondlik turvalisus, riigi majanduslik heaolu ning kuriteo ärahoidmine, ent kõnede pealtkuulamist võimaldavad seadused ei näinud ette piisavaid ja tõhusaid garantiisid meelevaldsuse ja ärakasutamise vastu. EIK tõi välja puudujäägid järgmistes aspektides:

  • Kõnede pealtkuulamise asjaolud. Nimelt võib kuulata pealt ka nende isikute kõnesid, kellel võib olla teavet kuriteo või sellega seonduva  kohta; samuti võib kuulata pealt isikute kõnesid, kes võivad ohustada VF-i riiklikku, sõjalist, majanduslikku või ökoloogilist turvalisust. Viimases osas on korrakaitseorganitel endal piiramatu diskretsioon määratleda, kas vastav oht on piisavalt tõsine, et õigustada jälitustegevust.
  • Jälitustegevuse kestus. Teatud juhtudel ei ole üldse ette nähtud, millal jälitustegevus peab lõppema.
  • Saadud teabe hävitamise ja säilitamise tingimused ei ole selged.
  • Pealtkuulamise sanktsioneerimise regulatsioon ei taga,  et pealkuulamine on lubatud üksnes vajaduse korral. VF kohtud ei hinda, kas konkreetse isiku suhtes on piisav kahtlustus tema pealkuulamise lubamiseks ega hinda, kas pealtkuulamine on vajalik ja põhjendatud. Pealtkuulamise lubamine ei põhine kohtupoolsel asja materjalide uurimisel. Lisaks annavad VF kohtud ka lube, milles ei ole täpsustatud ei isikut ega telefoninumbrit, vaid need hõlmavad kogu mingit piirkonda. Ka ei määratleta tihti pealkuulamise lubatud kestust. Selline süsteem on eriti aldis igasugustele ärakasutamistele.
  • Pealtkuulamise järelevalve ei ole sõltumatu ega avalik. Kohtu antud lubade alusel läbiviidud pealkuulamiste üle teostavad järelevalvet president, parlament ja valitsus. Pealtkuulamisi, mis on teostatud kohtu loata, ei ole üldse võimalik kindlaks teha.
  • Kõnede pealtkuulamisest ei teavitata ja puuduvad kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kaebeõigus on vaid isikutel, kes suudavad tõendada, et nende kõnesid on pealt kuulatud, siis sisuliselt õiguskaitsevahendid puuduvad. Isikuid ei teavitata sellest, et nende kõnesid on pealt kuulatud, ning teavet, kas isiku kõnesid on pealt kuulatud, ei väljastata (v.a. kui see tuleb kriminaalmenetluse käigus välja).


EIK asus seisukohale, et eeltoodud asjaoludel on tegemist seadusandluse puudujääkidega, millel on mõju kogu VF-i jälitustegevuse süsteemile. Selline seadusandlus ei saa olla demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega lubatud.

EIK pidas rikkumise tuvastamist kaebaja suhtes piisavaks mittevaralise kahju hüvitiseks (kuna konkreetse kaebaja suhtes ei olnud pealtkuulamine tõendamist leidnud), kuid mõistis kaebaja kohtukuluna välja 40000 eurot. EIK rõhutas siiski, et lisaks hüvitise maksmisele tuleneb konventsiooniosalistele riikidele konventsiooni artiklist 46 kohustus võtta individuaalseid või üldmeetmeid, mis lõpetaksid kohtu leitud rikkumise ja taastaksid võimalikult maksimaalselt rikkumise eelse olukorra. Samuti märksi EIK, et konventsiooniosalised riigid võtsid konventsiooni ratifitseerimisel endale kohustuse tagada riigisisese õiguse kooskõla konventsiooniga.

Otsus oli rikkumise tuvastamise osas üksmeelne. Siiski on otsusele lisatud VF kohtuniku konkureeriv arvamus, milles on seatud kahtluse alla EIKi pädevus uurida kaebusi in abstracto. Läti kohtunik esitas eriarvamuse osas, mis puudutas seda, et rikkumise tuvastamine on mittevaralise kahju heastamiseks piisav. Kohtunik ei nõustunud selle järeldusega.

Otsus ingliskeelsena on kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-159324


TopBack

© Eesti Suursaatkond Moskvas Malõi Kislovski pereulok 5, 125009 Moskva, Venemaa tel. (7 495) 737 36 40 , e-mail: embassy.moskva@mfa.ee